INTERVJUU

Kuidas sai sinust kokk? 

Kokaks tahtsin saada juba kooliajal. Kui aga astusin kokaks õppima, visati mind pooleteise aasta pärast koolist välja. Oli keeruline teismeiga, peas valitses tühjus. Alles kümme aastat hiljem, kui vajasin tööd, pakuti mulle võimalust proovida sushi´t valmistada. Nii sattusin taas kööki ja hakkasin samm-sammult kokaks kujunema. 

Mis on olnud sinu jaoks kõige olulisemad suuna kujundajad? 

Pöördepunktiks sai minu jaoks tööle asumine kohvikusse Muna. Tol ajal töötas seal juhatajana Bronislava Pupkevitš. Tänu sellele, et ta mind tööle võttis, nägin esimest korda päris professionaalset kööki. Just tema innustas mind uuesti kokaks õppima minema.

Kutseõppeasutuses rääkis Urmas Murumäe mulle kokandusvõistlustest ja pakkus võimalust neist osa võtta. Ka töö Meresuu Spas Pavel Gratševski juhendamisel andis mulle tohutult väärtuslikke kogemusi, kuid see, mis aitas mul kööki täiesti uue nurga alt näha, oli koostöö Aleksander Nikoškoviga restoranis Snoob.

Mis on kokanduses kõige inspireerivam? 

Kõige rohkem inspireerib ja paelub mind see, kui mitmekesine võib kokandus olla. Maailmas on lõputult erinevaid tooraineid ning uute ideede ja maitsete loomine on alati põnev. Üks mu põhilisi tööpõhimõtteid on valmistada ja serveerida toitu nii, et tahaksid seda ka ise süüa, ma ei jälgi eriti uusi trende ega moevoolusid. Minu jaoks on kõige olulisem see, et külalised oleksid rahul ja tahaksid tagasi tulla, sõltumata sellest, mis parasjagu moes on.

Elutarkus, mida jagaksid kulbiga noortele kokkadele

Kõige olulisemaks elutarkuseks ja avastuseks oma töös pean arusaama, et kedagi ei saa sundida nägema tööd sinu silmade läbi ega tajuma seda samamoodi nagu sina. Nii lihtne kui see ka ei kõla, ei mõista seda kaugeltki kõik inimesed, nii köögis kui ka väljaspool seda.